Nora Loreen

Kuna raseduse lõpus jäi blogipidamine vägagi teisejärguliseks, nagu näha, siis mõtlesin, et teen sellest nüüd lühiülevaate ja ühtlasi panen kirja ka Nora Loreeni sünniloo. :) Rasedus üleüldiselt kulges väga hästi. Kõht mul väga suureks ei kasvanudki, aga kaalus võtsin juurde tublid 28 kg.. sünnitama läksin kaaludes 93kg. Kuna kaalukasv nii suur oli, siis ämmaemand, kelle jälgimisel ma olin, saatis mind kaks korda glükoosi taluvuse testi tegema ja korra sain isegi toitumisnõustaja juures käidud.. Pidev mure, millega iga päev elasin, olid kõrvetised. Nende leevendamiseks sõin Renniet selle 9 kuu jooksul vist küll neid oma 50 paki jagu. :) Samas kohe, kui sünnitus läbi, olid ka need kadunud. Viimane ultraheli tehti meile 36ndal rasedusnädalal, mille järgi beebi kaalus 2700g, seega ennustatavaks sünnikaaluks oli 3500g.

Sünnilugu: 09.05.2012 varahommikul kell 03.15 ärkasin selliste õrnade tuikavate valude peale üles. Need valud meenutasid väga menstruatsioonivalusid. Kuna need olid nii õrnad ja käisid iga 8 minuti tagant, siis sain ilusti nende vahel veel magada. Kusagil hommikul 6 paiku läksid valud natukene tugevamaks ja läksin nende leevendamiseks duši alla, mis muuseas aitas väga hästi! :) Selleks ajaks olin ka Viljarile märku andnud, et täna vist saab haiglasse minna :) Olime ju oma beebit nii kaua oodanud! Tähtaeg oli tegelikult juba 29.04 ja see kuupäev oli ammu möödas. Kuna Viljaril oli sel päeval tähtis kohtumine oma kliendiga, siis otsustasime, et ta käib seal ära ja ma valutan senikaua üksi kodus ja ootan teda. Kuna valud olid kella 8ks endiselt suhteliselt pikkade vahedega (5min), siis arvasime, et midagi hullu sellest ei tohiks olla. Umbes kella 10 ajal tulid mulle seltsi ema ja Hanna. Selleks ajaks olid valud kohati isegi juba 2 minuti tagant ja ma otsustasin meie ämmaemandale (Mai Tammaru) enda arvatavast sünnitegevusest märku anda. Helistasingi talle ja ta soovitas haiglasse tulla, et avatust kontrollida. Viljar jõudis 12 ajal uuesti koju ja siis sättisimegi end Ida-Tallinna Keskhaigla poole. Vastuvõtus pidime natuke ootama, sest seal on elav järjekord ja meie ees seisis üpris palju inimesi. Minu arvates on see nii naljakas süsteem, et sünnitusvalus naised seal niimoodi järjekorras ootama peavad.. minu jaoks oli vähemalt küll väga ebameeldiv! Lõpuks siis jõudis järjekord meieni ja üks valveämmaemand pani mind KTG alla. See aparaat aga ei näidanud mitte mingisugustki emakatööd, minul olid täiesti kindlalt valud iga 2 min tagant. Seejärel kontrollitigi avatust - 3cm - jess! :D Saime haiglasse jääda! :) Meid viidi sünnitusosakonda meie sünnituspalati ukse taha ootama. Saime seal ukse taga 15 minutit oodata, kuni põrand kuivab. Lõpuks umbes kella 15 ajal saime ka sünnitustuppa sisse, kus hakkasid siis need õiged tugevad valud. Kusjuures need sarnanesid ka väga päevade valule aga olid lihtsalt mitu mitu korda tugevamad! Tegin endale nõmmliivateed, mida jõin hoolega valude vahel. See pidavat emakakaela pehmendama ja aitama lõdvestuda. Kuna palatis olles olid valud juba nii tugevad, et ma neid enam lihtsalt niisama üle hingata ei suutnud, siis pidin välja hingates hääliku "UU" appi võtma. Naljakas, aga see aitas lõdvestuda väga hästi :) Valu ajal ei kannatanud ma veel niisama istumist ja pidin terve aja suhteliselt kiires tempos liikuma, samal ajal püüdsin õlgu lõdvestada ja üleüldse kogu keha lõdvana hoida. Mingi hetk hakkasin presse tundma. Mai kontrollis avatust, mida oli siis 7cm. Suhteliselt kohe peale seda tulid peale väga reaalsed pressid. Selles mõttes, et ma ei suutnud neid enam üle hingata. Keha nagu hakkas mulle vastu töötama ja ei allunud üldse mu korraldustele. Kui üritasin rahulikult nüüdseks "uu-st" saanud "oo-dega" presse üle hingata, siis keha läks hoopis üleni krampi ja põlvedest kiskus nõrgaks. Viljar ei suutnud seda vaadata ja tõi mulle koridorist sellise toe moodi asja. (ratastel olev pukk, mille najale saab end toetada ja niimoodi siis ringi liikuda) Sellest oli abi nii palju, et ma ei kukkunud järgmise pressi ajal pikali :D Lõdvestuda see muidugi ei aidanud! Tegelikult jõudsingi selle najal veel ühe pressi olla, kui tundsin, et midagi liigub allapoole. Mina, kui rumal esmasünnitaja, arvasin otsekohe, et see on beebi pea ja läksin automaatselt paanikasse, et nüüd veel sünnitan lapse põrandale :D Ütlesin VIljarile, et ta kutsuks kiiresti ämmaemanda, mul on lapse pea väljas :D Mai tuli siis naerdes ja ütles, et ei, see ei ole lapse pea aga igaks juhuks palus mul voodisse pikali heita, et ta saaks seda kontrollida. Ei olnudki pea, oli hoopis osa lootepõiest :) Järgmise pressiga läks see katki ja mul tulid looteveed, mis olid ilusad puhtad. Mai kontrollis jällegi avatust aga päris 10 veel ei olnud, ja pidin veel presse üle hingama. Minu arvates oli see sünnituse kõige raskem osa. See ei olnud füüsiliselt üldse valus, aga vaimselt mingit sellist tohutut jõudu, mis su seest välja tahab tulla, on ikka meeletult raske tagasi hoida! Lõpuks siiski jõudsime ka täisavatuseni ja mulle anti luba kaasa pressida. Esialgu tegin seda vasaku külje peal, hoides üht jalga üleval ja n-ö välja puhudes, aga niimoodi erilist progressi ei olnud. Otsustasime teise külje peal proovida ja vahetasin puhumise pressimise vastu. Niimoodi sain lapse pea alla ja viimased pressid tegin selili, hoides mõlemat jalga rinna vastas ja pead rinnal. Kõige-kõige valusam osa sünnituse juures oli minu jaoks pea lõikumine. See oli selline hästi kibe ja terav valu. Ja just sel hetkel kadus press ära ja pidin järmist ootama, et uuesti pressida. See kahe pressi vahe tundus igatahes terve igavik! Aga kui see jälle tuli, siis pressisin viimasega lapse ülejäänud pea, õlad ja keha. Nora pandi mulle kõhule 09.05.12 kell 18.53 ja see oli kõige õnnelikum hetk minu elus! Isegi Viljaril võttis silma märjaks :) Lõpuks olime kolmekesti koos! :)