Nora Loreen: Me soovisime... ja Sa said tõeks!

No one else will ever know,

the strength of my love for you. After all you're the only one who knows what my heart sounds like from the inside.

Juba 4 imelist kuud on möödunud hetkest, kui sain teada, mida tähendab emaks olemine ja kui suurt vastutust see endas kannab. Ma ei ütle, et ma enne lapse sündi vastutustundest midagi ei teadnud, teadsin küll, aga siis ilmselt veel ei uskunud, et see side ema ja lapse vahel nii tugev võib olla, mis ilmselt isegi kõige hoolimatuma inimese vastutust tundma paneb. Mitte kunagi varem poleks suutnud uskuda, et keegi, kes nii pisike ja abitu, ühes teises inimeses selliseid suuri ja kirjeldamatuid tundeid tekitab. Minu igapäevatööks on seista selle eest, et laps oleks hoitud ja kaitstud. Kuigi emaks olemise töö on kohati tõesti uskumatult raske, pole ma kordagi kahelnud, et see on maailma parim töö - palgaks on lapse naeratused, tingimusteta vastuarmastus ja ühine avastamisrõõm. Nora avastab maailma ja mina kõike uut läbi tema - kuidas esimest korda elus tõusevad kuklakarvad püsti vaid sellest, kui kuulen last häälega naermas või näen küljele keeramas või ükskõik, mida muud tegemas, mis kõrvaltvaatajale täiesti loogiline ja iseenesestmõistetav tundub. On ju väikesed asjad.. tegelikult ei ole. Iga ema teab, et ei ole. Uskumatu, et tüdruk, kes on elanud siin maailmas 24 aastat vähem, kui mina, suudab mulle õpetada nii palju! Asju, mille peale ma üksi ilmselt kunagi poleks tulnud. Emotsionaalsus, mis järgneb peale lapse sündi.. oeh, sellest võiks minu puhul terve raamatu kirjutada! Pole võõras olukord, kus üks hetk peab toime tulema joovastava õnnega, sellisega, millist kunagi varem tundud pole ja siis teine hetk täidab kogu sisemuse üks suur must masendus. On täiesti tõsi, et kui suudad need emotsionaalsed katsumused ära tunda, saab tulevikus kogemuste najal raskustega paremini hakkama. Õnneks on positiivseid emotsioone kordades rohkem ja kaaluvad oluliselt ka kõik kõige suuremad masendusemõtted üle. Võin rahuliku südamega öelda, et olen üks õnnelik ema ja mul on maailma parim laps!

Neljandat minisünnipäeva tähistasime mõnusa perekondliku pühapäevaga. Kuna otsustasin Norale midagi magusat küpsetada, siis veetsime hommiku šokolaadikoogi järgi lõhnavas korteris. Kook valmis, istusime autosse ja sõitsime lennusadamasse. Käisime MARUs söömas, samal ajal uudistas Nora oma hällis rahulikut vilkuvaid siniseid tulukesi ja kuulas uusi huvitavaid helisid. Pärast sööki vaatasime veel sees veidi ringi ja siis läksime kultuurikilomeetri(le?)t jalutama. Midagi kultuurset seal küll polnud aga mõnus jalutuskäik oli sellegipoolest. Nora sai natuke magada ja meie mõnusalt tuulist ja sügist ilma nautida. Edasi käisime korra linnahalli juures ja seal tuli mõte kusagile magustoitu sööma minna. Sõitsime läbi linna ja parkisime auto Kamahouse'i ette. Toitsin Noral kõhu täis ja läksimegi maiustama. Sealne Panna cotta on lihtsalt SUPER, soovitan! Väga kihvtilt serveeritud ka :) Viljar sõi kamajäätist, mis oli ka maitsev. Koju jõudsime kolme ajal päeval ja Nora oli oma seiklusterohkest sünnipäevast nii väsinud, et magas kella 19ni. Ärkas alles siis, kui sünnipäevakülalised juba kohal olid. Samal ajal kui Brianna ja Nora mängumattidel mängisid, sõid emmed-issid minu tehtud kooki. Brianna on selline vahva 5-kuune tüdruk, kes otsustas, et aitab niisama lamamisest, tema hakkab käputama. Uskumatu väike preili on ta ikka. Nagu ikka, oli meil kuuekesti väga lõbus. Vova ja Krissu külaskäik pani meie ideaalsele pühapäevale veel ideaalsema punkti.